Tuesday, February 10, 2009

Nuputamine

Rahvaluule ülesanne.

  1. Üleloomulikud olendid muistendis 14 punkti

Usundilised muistendid räägivad inimese kokkupuutest üleloomuliku olendiga. Järgnevas seitsmes muistendis on üleloomuliku olendi nimetus asendatud X-iga.

Kirjuta, milline üleloomulik olend millise muistendi juurde kuulub.

Vali järgmiste üleloomulike olendite seast: ussikuningas, libahunt, vanakuri, luupainaja, katk, metshaldjas, näkineiu.

Muistend

X=

1. Üks mees läinud metsa. Olnud juba õhtu. Näeb eemalt tuleb heinasaat mühisedes vastu. Mees võtnud püssi ja lasknud. Aga sest ei kedagi: saat veel enam kohiseb. Mees võtnud preesi küllest hõbe tilguti, pannud püssi ja lasknud. Ei saadust enam jälgegi järel.

Teine kord olnud mees jälle metsas jahil. Kuuleb et eemal imelik lapse vingumine. Läheb hääle järele sinna poole. Näeb siis et ühe kuuse otsas ripub korv, laps sees. Mees hakanud last kiigutama ja vaigistama. Äkitse tulnud üks naine kui maa alt juure ja tänanud väga, et tema last liigutanud. Öelnud mehele: mine lase nüüd lindusid nii palju kui tahad. Mehele tulnudki hulk tetri vastu ja ta läinud rikka saagiga koju.

Naine olnud metshaldjas ja laps olnud tema oma. Torma 1927

2. Vanal ajal, kui mööda maad käinud, kuulnud üks mees seda. Tema läinud metsa ja roninud kuuse otsa, et katk teda kätte ei saaks. Kui katk kõik lagedad kohad inimestest tühjaks võtnud, läinud ka metsa ja näinud seda meest kuuse otsas. Kohe ütelnud katk:

“Tule maha, mees, sest sina oled juba ülesse kirjutatud!”

Mees aga ei tulnud, oodanud veel mõne päeva, kui katk juba maalt ära läinud, siis tulnud alles maha. Halliste 1895

3. Ilusal hommikul püüdis poiss mere kaldal kalu. Ta saanud nii palju kalu, et ei raatsinud ära minna. Korraga jäänud kõik vaikseks ja ilus näkineiu istunud kivil ja kamminud omi juukseid, lauldes ilusat laulu.

Kuusalu

4. Rakvere ligidal Torremäe kõrtsi juures mäes olla enne ka paljuussa old. Kortsi sulane lähend kevadel viimase lume ajal säält määst anumavitsa tuoma, siis tuld ühest august ulk ussa välla. Ta peksand neid maha, nii et jo käsi haigeks jäänd. Keige viimaks tuld viel kaks suurt valget ussi, ja üks suur must uss punase peaga olla puolestsaadik august väljas old, kui sulane pääst säält punuma, nii et jalakannad vasta tagumikku käind.

Ja kui kortsmikule seda lugu rääkind, ütteld kortsmik: “Kiida viel, et sa punuma said! Oleksid sa valged ka maha pekst, siis oleks see punase peaga, mis sa nägid, see oli ussikuningas, ja seeoleks su ennast ka surmand. Ta on väga väle juoksema, sest ratsaobusega ei pea ta vasta soama juosta. Üksinda pääva puole soita pääseb iest ära, sest ta ei näe nii väledaste pääva puole vissata kui mojale. Ja sest oli koa ea, et sa pääva puole vissata, muidu oleksivad nad so järel tuld.”

Sulane:”Jaa, üks tuli nagu vangrirattas vieredes ikka mo järele. Pärast jäi maha.”

“Ja vot, oleksid sa selle ussikuninga-I arja kätte soand, siis soost oleks suur mies soand. Aga seda püita ratsahobuse seljas selle tarvis tehtud tangidega, muidu ei soa. Meie kuningal peab koa kruoni sies olema kaks ussikuninga-I arja, ja sellepäeast taal nii ea onn on sodides, et ikke võidab. See, kes seda kätte soab, sel on iga asja pääle ea onn.”

Haljala 1895

5. Korra käinud Lõo perenaisel luupainaja peale. Perenaine jäänud kõhnaks ja kahvatuks. Ta läinud viimaks targa juurde nõu küsima, kuidas luupainajast-ist lahti saaks. Tark käskinud perenaisel neljapäeva õhtul särk ümberpöördult selga panna ja siis rehetoa ahju peale minna. Käskinud tal siis niikaua oodata kuni keegi tuleb ja siis sellele pihlakapuust kepiga lüüa. Perenaine teinud nii, nagu tark õpetanud. Neljapäeva õhtu roninud ahjule ja jäänud senna ootama. Ootanud tükk aega, aga pole kedagi näinud. Viimaks ometi kuulnud krabinat ja näinud, kui must kass tulnud redelit mööda ülesse. Perenaine võtnud kepi ja löönud kassi. Kohe olnud kass nagu tina tuhka kadunud.

Teisel hommikul tulnud naabritalu sulane Lõo peresse ja teatanud, et nende perenaisel jalaluu katki. Kohe saadud aru, et ega keegi muu luupainaja-iks olnud kui kade naabri perenaine.

Peale selle pole aga luupainaja enam perenaist vaevamas käinud. Tartu 1927

6. Minu ema rääkis. Ta ema olnud noor tüdruk. Nad tulnud kõrtsust, käind tantsimas seal. Männametsas üks hüüdn:”Hõissa, karakõmm!” Teine hüünd vasta: “Hõissa, tararatsa!” Siis tulnud nagu heinasaad suure kohinaga ussikuningas metsast välla. Tüdrukud hakand meie isa palvet lugema, siis jäänd väike punane koer järele, kollane piire olnud ümmer. Viimaks kadund ära.

see ikka olnud või kuda teda kutsutakse. Tüdrukud põle enam kõrtsi tantsima läind.

Nissi 1930

7. Ka Saaremaal usutakse kohati imet, inimesed võivad end libahundiks-iks moonutada ja siis jälle mingisuguse juhtumise läbi kellegi poolt endid harilikkudeks inimesteks võivad muuta. Nii rääkis Rahula küla Valgu perenaine, et tema teadvat sellest järgmise loo. Keegi karjane istund kusagil tule ääres, ta juure jooksnud häkitselt vesiste silmadega libahunt. Karjapoiss andnud talle tüki leiba ja kohe saanud libahundist-ist harilik inimene.

Muhumaa 1926